2009 nüüd

Kolmapäev

Ma ei tea kuhu minna või mida tunda. Ma ei arvanud kunagi, et asi jõuabki ühel külmal jaanuaripäeval selleni. Lahkumiseni. Asjad on pakitud. Õigupoolest kuhjasin ma kõik oma riided voodile kokku ning heitsin siis sellele ebamäärasele hunnikule kriitilise pilgu. Uskumata, et suur osa neist asjadest on pea kandmata ning lihtsalt ripuvad kuskil kapi taganurgas. Võtsin aluspesu ja sokke, mõne paksu kampsuni külmade ilmade jaoks ning oma kõige ilusamad kleidid ilus olemise jaoks. Surusin kõik selle võimalikult väikeseks kotti kokku. Pesin põrandad ära ning panin isegi maitseainetopsid riiulil lõpuks korralikult ritta. Põhimõtteliselt on kõik siin nüüd nii korras nagu siin ei elakski kedagi. Pigem nagu mudelkodu, mida võiks maketina näiteks mõne teatrietenduse juures kasutada. Vaikne on ka. Naabreid pole arvatavasti kodus, sest alt korruselt ei kosta tavapärast vene muusikat ning ka kõrvalkorter puhkab laste mürgeldamisest.

Ma pole kunagi mõelnud sellele, et kas lennujaamas saaks ka lennupiletit osta samal põhimõttel nagu näiteks bussis, et lihtsalt lähed kohale ja ostad. Arvatavasti vist ikka saab,..kõike saab kui piisavalt raha on. Loomulikult tahaks sõita kuhugi kus on soe ning igavesti päikseline, aga samas sellise rahalise väljamineku juures peaksin ma eriti kiiresti ennast seal sisse seatud saama. Euroopa tähendab aga mitmekordselt suuremaid elamiskulusid kui Aasia näiteks. Seal oleks uus algus ka hoopis teist masti. Jah, Euroopast peaks igaks juhuks ikka välja saama.

Ma usun saatusesse. Mõned asjad on määratud minema teatud rada mööda. Ma tahan uskuda, et see, mis oli, oli ka kusagilt kõrgemalt poolt ära otsustatud. Reaalsuses oli see vaid ju vormistamise küsimus. Loomulikult ma kujutasin seda mitmeid öid ette. Üritasin mõelda täpselt, et mida mina tunnen ja mida tema tunneb, kuidas ma kõigeks valmistun ja kõik muu. Võib olla seepärast ei tundunudki see reaalsus nii reaalne kui ma arvasin või kartsin. Pigem nagu mõni film, et sa saad küll aru, mis tegelastega juhtub ja see kõik on otseloomulikult traagiline, aga siiski nii kauge ning kui lõputiitrid jooksma hakkavad, siis panakse tuled põlema ja kõik naasevad oma elude juurde. Päris mitmes mõttes on see samasugune tunne. Ma pean ennast ikka samaks inimeseks. Ja tegelikult ei olegi midagi muutunud, minus vähemalt mitte. Vaba tunne on.

Ma olen alati tahtnud teha midagi tähendusrikast. See ürgne soov leida oma elule mõte. Mitte et ma ennast ei väärtustaks või arvaks, et ülejäänud inimesed eriti olulisi asju teevad, vaid lihtsalt, et endal ei oleks piinlik elada. Ning mul on tunne, et see oli tähendusrikas. Võib olla ei ole tähendusrikas õige sõna, sest see kõlab liialt uhkustavalt. Õigem oleks vist julgus. Jah, et mul oli julgust ning see on oluline, sest kõik need väikekodanlased minu ümber - neil ei ole seda.

Ma ei taha näida paranolisena, aga lõpuks ometi on mu hing rahul. Ma tean, et keegi ei mõistaks mind. Meie praegune ühiskond on selline ning sinna pole midagi parata. Inimesed elavad reeglite järgi, mis on neile ette kirjutatud ja on rahul sellega. Aga jumal nendega. Teised ei olegi olulised. Eriti veel nüüd.

Väljas läheb juba hämaramaks ning naabermajas pannakse tulesid põlema. Tavalised inimesed tulevad oma tavalistesse kodudesse ja teevad oma tavalisi asju. Ma pean vist kiirustama, sest seda ööd ma siin majas enam veeta ei taha. Liiga palju tuhjasid pävasid on alanud siit toast. Liiga palju lämmatavaid hetki on mind öösiti äratanud. Pealegi meenutab see mulle liialt teda. Ning praegu ei ole kindlasti tarvis meenutama hakata. Nüüd on aeg tunda rõõmu.Jah, lõpuks ometi saan ma õnnelik olla. Ma kujutan juba ette, kuidas ma lenukis istun ning kogu selle näruse linnaga hüvasti jätan. Sülitada tahaks kõige selle peale. Neetud koht ühes neetud inimestega, kus ei olegi võimalik õnnelik olla.

Õigupoolest läks vaja ainult ühte vannitäit vett. Mul poleks olnud tarvis isegi tervet vanni täis lasta, piisanuks ka poolest. Aga mulle meeldib kuulda vanni voolava vee häält. See tuletab meelde häid hetki lapsepõlvest kui vanaema juures sai rahulikult vannivahuses vees logeletud. Siis oli kõik hästi. Panin mängima oma lemmikplaadi, Michael Buble -It´s time. Tõesti oli viimane aeg.

Natali lälises oma voodis nagu ikka. Pidavalt oli sellel tüdrukul mingi häda. Ma ei taha mõeldagi, milliseid peavalusid see mulle põhjustas. Roland arvas alati, et ma peaksin temaga kannatlikum olema, aga samas ei pidanud tema öid läbi üleval ka istuma. Sai rahulikult magada, hommikul ära tööle minna ning mina jäin selle titega üksi koju. Ma arvan, et oma kolme kuuga hakkasin ma teda aina enam vihkama. Ilmselgelt oli see siis põhjus ka Rolandi lahkumiseks. Mina ei tahaks ka endale mingit tigedat naist koju, kellel on järjepidevalt halb tuju. Seega ma ei süüdista teda.

Lühidalt öeldes oli tõesti asi äraütlemata lihtne. Ma tõstsin Natali vanni. Hoidsin teda vee alla nii kaua kuni ta enam ei siplenud ning oligi kõik. Ei mingit traagikat, pisaraid ega kisa. Buble saatel hoopis. Riided said ainult üleni märjaks, nõnda, et ma pidin jällegi kõik üle triikima. Mul ei tekkinud ka küsimust selles osas, et mida ma kunagise Nataliga edasi teen. Tänu taevale, et ma mõnda suurt prügikotti või vaipa ei pidanud trepist alla lohistama nagu mõni poolearune. Ma mähkisin ta mitme lina sisse ning panin suurde prügikotti. Peale tühjendasin kõikidest tubadest prügikastid ning üleüldse kogu prahi, mida ma korterist leidsin. Viskasin kõik selle veel ühe suure koti sisse ning viisin mõni tänav eemal asuvasse konteinerisse. Ok, võimalus on, et mõni prügikoll ta leiab, aga ma tõsiselt kahtlen kas nad ka politseisse helistama hakkavad. Nii pisikest last vaevalt, et keegi tuvastada ka suudaks. Aga mis sellest ikka, nagu öeldud on see minevik.

Ja lõpuks tuligi takso. Ma võiks ju nende kolme kotiga ka trammiga lennujaama sõita, aga trammikontingent tekitab minus alati kõhedust ning pealegi on väljas kõrgete kontsadega libe liikuda. Ma arvan, et rohkem ei olegi midagi.