Home, sweet home

No nii ja olengi tagasi Tallinna müüride vahel.
Ilm oli super, selline õige talv- külm ja selge ja päikseline.
Käisin kiirelt ka merd vaatamas, et kas teine veel loksub kenasti. Kõik oli korras.
Jalutasin kodust linna,mis tegi siis kena 13 km. Tassisin isegi kolaka fotoka kaasa, et natukenegi seda ilusat jaanuari talletada, aga nagu alati ( kui mina kaamera kuhugi kaasa võtan), olid sellel patareid kohe kohe tühjaks saamas..nõnda , et suurt midagi klõpsida ei jõudnudki.
Hea oli...ja uskumatult kiirelt kadus päev. Ja ma veel mõtlesin,..et kuidas ma selle kogu vaba aja ära kasutan. Pooled asjad, mis tänaseks kavas olid jäidki tegemata. Homme ka päev.
TTÜ uue ühika nägin ära. Huvitav on...näha kuidas teised inimesed elavad. Ma tean, et mul on väga halb komme liiga palju küsida, aga mul lihtsalt tekib nii palju küsimusi. Kogu aeg. Isegi pisidetailid on põnevad. Mitte, et see uudishimu selle järele, kuidas inimesed elavad ja mida nad teevad, oleks tingitud sellest, et ma oma nina igale poole tahan toppida, lihtsalt ma tean ju ainult seda kuidas mina elan. Ehk on kellegil mõni parem strateegia. Ahmida kõike. Uurida kõiki. Sõltumata siis subjektist.

Njaaa...ehk polegi see Slovakkia nii kaugel....ja tulebki lauda otsima hakata. :)

Baila....
Let this party never end...

Kui hommikuni on loetud tunnid

Nüüd, kohe ja igavest.

Homsest on kõik teisiti. Totaalselt muutunud. Minust on saanud parem inimene. Päike paistab heledamalt. Inimesed on ilusad ja head ning maailmas valitseb rahu.

Ma tahan, et keegi mind kuskil ootaks.

Jaa, rohkem inimesi sureb ilmas tõesti armastuse puudusesse kui nälga.
See, kelle nime me ei nimeta.

Ma tunnen alles nüüd, kui suur tähtsus võib olla ühel sõnal. Vähem kui sõna. Üks pilk, üks mõte, üks hetk. Ning absoluutselt kõik on teisiti. See ei ole ei hea ega halb, sest on asju mis on üheaegselt nii head kui halvad ja rohkemgi.

Mille nimel tõused Sina hommikul voodist ülesse?
Mille nimel tõusen mina?
Millest( või kellest) mõtled ennem uinumist. See viimane hetk.

Aitäh. Aitäh. Aitäh

LUMI

Lumi. Ja rohkem kui 10 cm-ne triip asfaldil. Ma pean kiiresti rõõmu tundma, sest kes teab, kui kauaks seekord. Jääks nüüd lumi maha, siis saaks ehk Kuutsekal ja Otepäälgi käia ning nautida seda Tartu läheduse hüve, millest ma eelnevalt unistasin, kuid kordagi kasutada pole saanud. Muidugi on erililiselt halb see variant, kui nüüd Slovakkiasse ka mõnus lumi maha sajab. Siis me võime Sandriga mõlemad endal juukseid peast kiskuda ja needa ennast maapõhja, et me viimasel hetkel loobusime minekust. Sest mõelda, et oma pool aastat ette oli juttu mõnusatest valgetest nõlvadest, kust alla voogata. Värske kohev lumi hommikul, päike, mõni miinuskraad, üksikud kristalsed lumehelbed helkimas õhust vastu,..oeh.
Et ehk ei tulekski nii palju asju ette mõelda ja planeerida. Spontaanselt ja kohe.Liiga palju kujutleda ja fantaseerida, siis tundub reaalsus tihtilugu mõneti lahjem...

Väga vaikne on. Ainult läpakas kohiseb, mitte ühtegi muud heli. Pühapäev. Lihtsalt nii mõnus oleks kui voodisse saabuks praegu krõbedalt kõpsetatud pannkoogid, kondentspiimaga ja küpsetatud banaanidega ja vanilje jäätisega. Nämm...

Peab vist siiski õue minema, ennast lumme pikali viskama ning lihtsalt mattuma, kuniks väga märg ei hakka.

Ollalllaallaaaa

Kell on 10 hommikul. Absoluutselt teine tunne on päeval, kui varakult ülesse ärgata, või üldse mitte magama minna. Et mis siis nüüd??! Ühika nelja halli seina vahel võib totaalselt niru jaanuarihommik kogemata veel hallim tunduda... Kui üks eesmärk sai täidetud ja uut veel ei ole, siis mida vahepeal teha ? Tallinnas ei teki mul kunagi selliseid..aga nüüd..hetki. Muidugi võib naabermaja elanike hommikusi tegemisi siis passida ja unustada, et ma veel ei olegi 80.-ne.

Üldse meeldib mulle Tartus öö rohkem, rohkem kui päev. Valguses on kõik kuidagi liiga Tartu. Eriti sellise ilmaga. Tänavad on siin enamasti tühjad( vale aeg jalutamisek järelikult), jõulutuled põlevad täies hiilguses ka jaanuari keskel ja ei ole ei metsa ega merd. Merest tunnen eriti puudust.Väga.
Võib olla, et ma ei tea veel õigeid "kõndimise kohti" siin , aga kui ma mõtlen värsket õhku hingata ja veidike ringi kõndida, tulevad need jalutusringid hirmus napid.

Aim-Cold Water Music. ( Ma ei mõista, miks keegi minuga vaimustust ei jaga?!)

No ja vihm ka nüüd...great. Pole halba ilma, on vaid halb riietus. Pole halba ilma, on vaid halb riietus...pole halba ilma, on vaid halb riietus....( ja kui seda väga palju öelda, siis ehk hakkab nii tunduma ka).

Kui ma veel ühe minuti siin aega suretan siis, ma pean efektiivsemaid karistusmeetodeid otsima.

Kesköö

Nii kas siis tänu Valmarile, või tglt jah.. tänu sinule Valmar ma hakkasin lihtsalt oma enda konto kasutajanime ja paroole meelde tuletama ja peale 15. minutit muutus see juba kinnisideeks. Ning kui lõpuks saigi sisse logitud, siis haaras see mõnus algusetuhin, mis alati tuleb , kui sa mõne uue laheda vidina avastad. Nii ja mina, kes alles 40 minutit tagasi mõlgutas mõtteid selle üle, et mis mõttega inimesed oma blogisid netti ülesse riputavad, et kirjutagu enesele, et milleks vaja ruumi veel igasuguse sõnatulvaga täita, keda see ikka huvitab mida ma hommikuks sõin,....teeb hetkel täpselt sama. Küll on muutlik see meel. Njaa...aga samas ma usun, et see on hetkel suhteliselt talutav majandusteooriast viilimise vahend. Jätab sellise rahuliku tunde, et päris niisama ma ei logele. Ma kirjutan sellest, kuidas ma aega mööda lennutan.