ÖÖÖöööööö

Selline lugu,et olgugi,et ma üldiselt blogisid lugeda ei viitsi ( Rahel on siin erandiks) ja siiani pea aasta blogi pidamist tundub see mulle suhteliseltmõttetu, aga kuna ma pean end sisse logima, et Raheli blogi kommenteerida, siis mul tuli nagu meelde, et ma olen ise ka midagi siia kirjutanud. Ma tõsiselt loodan, et kellegil ei ole nii igav, et ta peaks seda siisn lugema. Piisab sellest, et mina kirjutan juba.

Öö on jah käes juba...

Aga kuna meil siin Eestis on juba kord nii, et enamuse ajast on öö, siis ma pean vaikselt harjutama ööpäevläbi magamist. Hetkel on nii, et peval tuleb välja, aga siis öösel läheb ikka aega magama jäämisega.
Jõudsin täna õhtul isegi 2 filmi ära vaadata. Kõigepealt PÖFF-i eelmise või üleeelmise aasta "5*2" ning siis " Loveing Annabelle". Mõlemad siis pehmed ja armastuse teemadel. Viimane siis kurb armastuslugu armastajatepaarist, kellest üks oli senaatori tütar ja ühtlasi internaatkooli kasvandik ning teine kena ja armas naisõpetaja. Oh, kui traagiline.

Aitab ka.

Kolmapäeva hommikul

Sisse harjutatult ärkan ma nüüd kell 9. Karin magab veel, seega sisse harjutatult ei saa ma muusikat vähemalt vol. 17-ga üürgama panna, vaid pean vaikselt mõtlema oma hommikul üle. Ilm on vähemlat päris kena, muisu vist voodist välja ei tulekski. Selline, et hea meelega sõidaks seenele. Karin tegi küll idee, et lähme kasvõi rongiga. Päris kena. Rongiliiklus on meil ka selline ju, et tule eile meile. Esmaspäev seeeest oli igatahes väga mõnus metsas. Seeni küll väga palju ei olnud. Ja Kristjan taipas poole pealt, et ta peab korpi valvesse tormama, aga vähemalt sain ma ühe pannitäie seeni oma suurepärase kokakunsti toel valmis ja söödud.

Prantsuse filmi vaatasin ka eile ETV-is öösel, mõeldes, et ma ikka nii vähe oskan rääkida. Ja kelle süü see on???

Carmina Buranat sai ka kuulatud. Peaks ikka tihedamini klassikat ka kuulama minema. Puhkavad meeled kõigist neist rhianna või timbalandi hittidest,..kasvõi natukeseks.

Dilemma, kas minna loengusse, kas hakata kohustuslikku kirjandust lugema või..hoopis minna ujuma.

05.08 Canepa

Keskpäevaselt kuumav päike Canepa rannas. Ma vähemalt arvan, et see on Canepa. Tuleb tunnistada, et senini on elu mied väga kenasti kohelnud ning isegi uskumatult palju on vedanud. Kui me Genovas hommikul ärkasime, et kell 8 laupäeva hommikul rongijaama leida, sattusime ühe ülisõbraliku härrasmehe juurde, kes meile kaarte ja vaatamisväärsuste brošüüre otsis. Itaalia-prantsuse keele segust sain aru, et ta pakub, et viib meid ise autoga rongijaame. Lahe. Nagu itaallane ikka oli ta päris jutukas ning nii palju kui mul vigasest prantsuse keelest õnnestus aru saada oli see, et kusagil 50 km kaugusel on hästi ilus koht. Me ei saanud aru, miks ta meile sellest rääkis aga ok...me noogutasime ja naeratasime. Linnas viipas ta rongijaama poole ja sõitis edasi. Kuna meesterahvas ei tundunud sarimõrtsukas ja meil nagunii mingit kindlat plaani polnud, siis järgisime oma motot - eks näis.

Sõitsime siis ja sõitsime ja....jõudsime mägikülakesse Casanova. Paratamatult pani linna nimi natukene muigama, arvestades, kuidas me sinna sattusime. siis sai sõidu eesmärk ka veidi selgemaks - tuli välja et meie autojuht on insener ja tal oli vaja ehitatavat hoonetekompleksi vataama tulla. Leppisime kokku, et kohtume 2 tunni pärast auto juures.
Otsustasime siis Nelega mäkke ronima hakata. Või kui päris aus olla, oli see minu hull mõte. Mis siis et väljas 35 kraadi ja mägi ei tundunud kodumaa künka sarnane. Tippu me muidugi ei jõudnud, aga korralik trenn sai tehtud küll.

Meie autojuht(nime me ei küsinudki vist) tuli tagasi ühe arhitektist kolleegiga. Meid viidi korralikku lõunat sööma, ühes eelroa, põhiroa ja kogu värgiga. Mäites imehea. peale seda siis väike ümbruskonna ekskursioon. Seejärel viis meie võõrutaja meid mägimajakesse Monte Brunos, kus ta meile omatehtud salaamit pakkus. Mis teha, et kõht väga täis oli ja salaami mu lemmik pole....viisakusest tuli proovida. Kaasa anti ka kahjuks üks. Käisime tõesti hingemavalt ilusates kohtades. Kuna eelmine öö oli suhteliselt lühikeseks jäänud vajusid autos silmad aga märkamatult kinni.

Arusaamatult olimegi korra ühes pisikeses mägikülas. Meie võõrustaja andis meile oma kolmakordse maja võtmed ja ütles et me võime siin magada ja süüa, ise pidi ta Genovasse tagasi minema. WOW.
Magasimegi siis lõunaund ja sõime õhtust.... ja õhtul oi ...õhtul oli fiesta. Just selline päris õige. Lähedalolevatest küladest olid inimesed kokku tulnud tänavatele. toimus eeslite võiduajamine, laat ning loomulikult disko. Kuumade ida-eurooplastena vaalutasime me Nelega loomulikult tantsuplatsi. tantsisime päris mitu head tundi.

Loomulikult saime päris mitu austajat.

Põhimõtteliselt mulle aga eriti itaalia mehed ei meeldi, nii et suht s*tt lugu. Nele kohta sama öelda ja saa.
Mina jõudsin siis kell 4 magama, Nele tuli kuskil 6 aegu.

03.08 Genova

Päikeseloojang Genova rannas. Kristallselgelt helesinine meri loksub vastu kaljunukke. Taamalt paistavad mäed, kuhu taga minuteid tagasi ka päike loojus, jättes taeva oranžikalt kumama. Punane vein, mida läbi õnne kohalikust baarist sai ostetud(kell 8 on kõik kohad ju kinni) ning sildi valmistamine- dove posso dormire?

Tänu õnnele, et me üldse eluga muidugi siia jõudsime. Autogrillist, kuhu meelad prantsuse rekkamehed meid viisid ning kus me Nelega tülpinud nägudega istusime ja jõudu kogusime, et minna endale küüti paluma, tuli meie juurde temperamentne itaallane, kes arvatavasti meid auto peale kutsus. raske oli aru saada, sest peale itaalia keele ta millestki aru ei saanud. Genova?Are You going to Genova? Põhimõtteliselt selgus peale 10 minutit et mees tõesti läheb sinna suunda. Me arvasime, et meil suht vedas, et küüt ise meie juurde tuli. Aga no....esiteks kartsin ma tõsiselt oma trummikilede pärast. Mulle meeldib ka vali muusika, aga et nii vali - see tegi lausa haiget. Samas oli see parem, kui pidev jutuvada itaalia keeles, sest nagu ma veidi mõistsin, soovis ta, et me talle vastaksime ka. Aga itaalias ongi suhteliselt tavaline see, et juht õlut rüüpab, mägiteedel kord 130 km/h ja siis äkitselt 30 km/h pidurdab, et hoogsalt kätega vehkides midagi seletada. Pea aegu teelt välja sõidab ja keset kurvi mägedes aotu kinni peatab ja nõuab pildi tegemist.

See on meie teine päev ning teine autojuht, kes suhteliselt purjus peaga sõidab. Meie host Milaanos Jacopo, oli igati tore ja lahke ja viis meid imehead pizzat sööma, aga võib olla olen mina paranoiline aga 3 õlut ning pits limonchellot ja siis veel kokteil - siiski autojuhile ei sobi. Aga mulle muidu Milaano meeldis. Kohatsime kohe kaht eesti tüdrukut, kes meid väidetavalt Milaano kõige lahedamasse baari kutsusid. Oli küll suhteliselt äge. Öösel mängisime Jacopo juures tema ja tema sõbraga kuni varahommikuni nintendot. Nele eelistas küll tukastada. Ma saan temast täiesti aru :)

Sõda

Siis kui korralikud inimesed kodus magavad, tulevad pulbitseva verega vandaalid tänavaile mässu korraldama. No eks ma ise ka jälgisin hirmunud pilgul neljapäeva ja reede õhtuseid eriuudiseid ning üritasin PM ja EPL online väljaannetega ennast kursis hoida. Kuigi peab tunnistama, et kui ma reede hommikul( või tglt keskpäeval ) ärkasin ,peale pikka pikka neljapäevast ööd, ennast teki sisse mähkisin,veepudel turgutuseks kõrvale haarasin, lasin vihmal akna taga sadada ja arvuti tööle lülitasin, et järgi uurida,kas Tallinn veel alles on, siis nii PM kui kas EPL-i netileheküljed olid ülekooramatud ja uuendamisel. Lülitasin siis raadio sisse, et ehk tuleb sealt uudiseid, aga peale diskotümpsu midagi ei kuulnud. Õnneks sattusin kohe aga ETV eriuudiste ja presidendi kõne peale. Siis pääses juba ka EPL-i lehele ja sai kiiresti infonälga ammendatud. Pani mõneks ajaks südame kiiremini põksuma küll. Inimesi on igasuguseid, sellest olen ma juba aru saanud. Aga,et meil neid pätte nõnda palju on, kes südame rahuga aknaid sisse peksavad ja kioske põlema pistavad, poleks arvanud. Kurb. Kui ma kuulsin, et Reaali akendesse oli pudeleid visatud, siis see tundus juba isiklik. Aga ega midagi teha ei ole, kui ikka veri vemmeldab ja mõistust ka antud ei ole, siis mässamiseks leiab alati põhjust. Nüüd pikad pühad ka käes, palju vaba aega tänavail ringi tolgendada. Kuigi, palju neist üldse töölkäijaid on. Kahju on sellest, et meil elab Eestis ometi ka täiesti normaalseid venelasi. Need matsid seal kesklinnas aga paratamatult tekitavad üleüldist viha venelaste vastu. Mis integratsioonist me siis räägime. Mul käis ka peast läbi mõte, et mis nad lärmavad siis,...mingu ära Venemaale siis. Ega keegi neid siin kinni ei hoia.

Õige tegu oli see ka, et alkoholi müügile keeld peale pandi. Muidugi me kavatsesime just lõunaks kana veinikastmes küpsetama hakata ja pidime juba punase veini järgi poodi minema, aga noh jah...

Tartus oli elu ikka palju rahulikum. Alkoholi külluses, tudengeid linn täis, päike paistis ja elu oli ilus. Tudengipäevad ja puha. Minu esimesed siis. Paadirallit ja Karsum-i oleks tahtnud näha küll oma silmaga ja live-is, aga kui Tallinn kutsus siis polnud midagi parata.

Ei teagi nüüd, tahaks õhtul Estoniasse kontserdile minna jazzi kuulama, aga ei julgekski sinna kesklinna jalga tõsta. Pärast on auto ümber keeratud ja põlema pistetud ja majaümbrus märatsevaid venelasi täis. Või eestlasi. Sest kui ma eile Tallinna saabusin ja kesklinna bussile kõmpisin, et koju sõita, juhtusin nägema siis ka eesti noorte kampa, kes lippu lehvitatades ja "Võitle Eesti" karjudes Tammsaare pargi poole marssisid. Jube oli küll - alaealised, punkarid, miniseelikutes neiukesed ja veel mõned kahtlased hulka. Need ongi siis need Eesti kaitsjad ?

Raadio 4...94,4

Mmm, ma ei mäletanudki enam kui hea on üksi kodus olla. Paar klaasikest veini ja...hakkabki märkamatult lähenema südaöö. Hetkel ei ole vist paremat kanalit, mida kuulata, kui Raadio 4. Mõnus kuuldemäng, taustaks tinisemas latin kitarr. Aru palju küll ei saa, kuid hetkel pole see ka kuigi oluline. Palju üldse kuulab raadiost seda juttu, mis tuleb?!
Google Earth pakub vaimalusi maailma tundma õppida ja plaanida mõnda järjekordset reisi. Olgugi,et mis raha eest. Järgmine nädal on rahaauk šveits ju niigi ootamas. Kuigi ma vaatasin, et juba Saksamaal olles,..et Prantsusmaa on seal samas ning...šveitsi minnes,..et Itaalia ja. Hea meelega rändaks mööda ilma ringi. Mingid tüütud kohustused hoiavad siin kinni. Raamid ja piirid, mis enda poolt loodud. Aga jah, parema tuleviku heaks. Mitte et midagi halvasti oleks, vastupidi, muidu ma ei mõlgutaks siin ju mõtteid, vaid lihtsalt võiks veel paremini olla. Nii palju on seda, mida teha tahaks, aga ühel või teisel põhjusel praegu kohe ei saa.


Enam poleks teisi ka nii väga vaja. Kui nooremana oli pidev soov teistega koos olla ja midagi teha, siis loomulikult siiani on hea, kuid ma olen mõistnud, et üksi...on hoopis midagi muud.
Ainult ise ja enda jaoks.

Sünnime üksi, sureme üksi...

Nii hea on praegu olla.

Savoir, pouvoir, vouloir..

Väike öine prantsuse keel...
Ja õppimiseks näib alati olevat mõni parem aeg kui praegu. Ma pean midagi kardinaalselt muutma ja kiiremas korras, sest ma tõesti tahan prantuse keelt selgeks saada.

Ja vanaduse vastu võitlemiseks peaks ka midagi välja nuputama- ei saa olla, et ma enam peale 11 silmi lahti ei suuda hoida. Ning ma ei taha uskuda eriti kevadväsimusse.

Eile sai järjekordselt tunda end koolilõpetajana, seekord siis võltsilt küll ja teisel katsel. Kirjandi kirjutamine oli seekord isegi täitsa lõbus,..arvetamata jättes seda, et toolid oli TTÜ-ssada korda mugavamad seekord ning õhkkond tuhat korda pingevabam. Teemad olid kõik head ning kirjutada oleks võinud kõigi teemade puhul. Mina suure innustusega valisin siis kohe selle inimkonna ja oksasaagimise oma ja kraapisin paberisse nelja lehekülje jagu teksti keskkonna teemadel. Alustasin lausega , et kas täna on parim päev banaanikala püügiks ja lõpetasin entusiastlikult lootes, et mitte veel täna pole see parim päev. Vahele sai pikitud veel minu meelest nii täiskasvanulik lause, et minu ema kindlasti rõõmustaks, kuuldes seda minu suust- et täiskasvanuks olemise juurde kuulub ka see, et tegelda tuleb asjadega, mis ei ole kuigi meeldivad mõnikord. Jah,..suurte inimeste asi. Kuigi ma ise kaldun veel arvama, et midagi ei tuleks ega peaks vastu tahtmist teha. On asju, mille saavutamiseks tuleb läbida mõningased ebameeldivad või ebamugavad faasid, kuid see on juba teine lugu ja kindlalt tehtud valik. Lihtsalt kellegi eest, või millegi nimel,...ise tegelikult mõistmata, miks..poole vaja midagi teha. Aga jah, sellest ma tegelikult kirjandis ei kirjutanud. Valutasin südant hoopis rahvastikupoliitika üle ja parema regionaalpoliitika pärast. Mõni pisar sai poetatud kõikide nende orkaanide, laviinide, üleujutuste, põudade ja tormide pärast ja loomulikult defitsiitseks muutuva joogivee tõttu.Ja mingi hetk sai jõutud sellise tõdemuseni, et pole oluline, kas rikas või vaene, surma ees oleme kõik võrdsed. Kuigi,..kuigi ma hakkan mõtlema, et kas ikka oleme.

No ja...reaalselt õpin ma praegu ikka Passé composed. Ai,..kui ma homme seal testis põrun..

Thank You

Ligi liiter kaltsiumiga vett ja 2 pakki kuivatatud kirsse on minu meelest igati paslik õhtusöök.Magustoiduks peale veel Orbitit ja ongi tasakaalustatud PH.

Nii hakkabki see neljapäev vaikselt loojuma. Suhteliselt kordaläinuks võib vist seda pidada küll. Ma suutsin 3 tundi isegi Euroopa Avalikust sfäärist suhteliselt ilmetut juttu kuulata, mõeldes et kas õppejõud või antud juhul siis magistrant(kelle nime ma veidikese hilinemise tõttu ei kuulnud) tõesti tõesti arvab, et selline jutt kedagi köidab või ärgitab. Või ei olegi see antud juhul eesmärgiks? Et pole vaja ju tudengitele tola mängima tulla. Minge teatrisse või kinno kasvõi.
Ja siiski tahan ma usuda, et absoluutselt igast teemast võib huvitavalt kõnelda, kui vaeva näha.Tahtmist peab olema. Ja veel parem kui loengupidaja ise ka huvituks sellest, millest ta räägib.

Ja ma tõsiselt pean enda käsile võtma ja vähem aega maha suretama. Produktiivne aeg jääb minu puhul siis ütleme hommikul 8,9 kuni nii 4-ni õhtul,...ja siis öösel alates nii 2. No kell 5 ma lihtsalt mingi ime läbi ei suuda ennast tegutsema panna. Nagu veniv tatt- olgugi, et ma tahaksin mõne säravamalt kõlavama sümboli siia tuua,aga jah...

Ma üritan tänasest veel võtta viimast ja hakkan siis Barberi " Dzihaadi Mcmaailma vastu" lugema. Mis ei olegi nii lihtne ülesanne, kui mõnus diskotümps ümberringi kajab.... uu uuu uu I want You ...uu uu uu :)

...minekul politoloogiasse

Ma tituleerin enda nüüd absoluutseks unilaseks. 12 tundi siis täna. Ja oleks edasigi maganud kui poleks retoorikasse kõnet tarvis olnud kirjutada.
Õhtul on jah raske magama jääda ja und ei tule.../paar klaasikest veini, siis tuleb/, ning võiks vabalt terve öö maailma avastada. Hommikul see eest, ei suuda silma ka lahti teha. ET kui mingi ime läbi suudab, et õhtul varakult voodisse lohistada ja magama uinutada, siis on lihtsalt nii hea hommikul kell 9 näiteks ärgata.

Ma loodan, et see, et ma Heywoodi just väga põhjalikult ei jõudnud "sirvida", liiga oluliseks seminaris ei muutu.
Eks näis,
ma loodan, et tänane kolmapäev mulle pettumust ei valmista!
Then i saw here face, now i´m a beliver.... mm mmm

Dancing with myself

Päike paistab.
Laupäevasest lõunatunnist ei saa lihtsalt aega tarretavamat hetke olla.
Ei edasi ega tagasi.

Lihtsalt vaataks muru kasvamist ning õhu liikumist. Oodates , et järsku juhutub midagi huvitavat, nii et ise selleks midagi tegema ei pea.

Nii puhanud, et see on lausa väsitav. Kuigi oma mäletamist mööda pole ma kunagi logelemist ja voodis lesimist eriliseks puhkuseks pidanud. Ja teha oleks vaja ju nii mitmeid asju, selleks tuleks aga leida see sekund kui ma viitsin ennast liigutama hakata.Ja mida aeg edasi, seda kaugemale see hetk vist liigub.

Take a walk with me in the sunshine...

Spinning away (Sugar Ray)

Lihtsalt sõnuseletamatult ilus talvehommik. Päike peegeldumas vastasmaja akendelt, helesinine taevas, lumi, hingeaur... Sellise hommiku nimel tasub ärgata( ka kell 8).

Tunne on paremast parem. Õnnelik. Lihtsalt, kõige üle. Selline ülim särav ja armastust täis tunne, ilma ühegi kindla suunata. See vabaduse tunne. Kõiksuse. Et ma tahan nautida just seda sekundit...

Eile käisin Genialistide klubis Tõnis Mäge ja Oleg Pissarenkot kuulamas, saatjaks Reigo Ahven trummidel(väga kuuum). Väljas oli küll jäätavalt külm ning hingatagi oli raske ning tee sinna tundus igavikuline, kuid kuuma teetassiga seal pehmetel patjadel istuda oli lausa lummav. Väga hea kontsert oli. 100 % eilsesse meeleollu. Võluv. Aega ajalt on vaja kuulata elavat muusikat, hingest tulevad muusikat. Seal istudes, ei saagi enam mingi hetk aru, kas sa oled täielikult keskendunud muusikale või hõljud kuskil mujal. Millegi pärast sellised esinemised, selline muusika ja atmosfäär paneb mind oma elu pidevalt ümber hindama. Võimaldab astuda argipäevast välja ja vaadata siis kõrvaltvaataja pilguga asjad üle. Ehk siis, aeg minu enese jaoks. Terve õhtu sai peale sedagi ringi hõljuda.

Praegu, just nüüd ja täna...

Vaba reede

...peale nelja apelsini.
Hommikuterevisioon vaadatud-kuulatud, lehtede online väljaanded läbi sirvitud on hommik oma põhifunktsiooni täitnud. Ja saame ükskord üle sellest pronkssõdurist.

Nõnda nüüd siis tuleb, ei ,tuleb pole see sõna, sest midagi ei tule. Nüüd oleks vaja asuda lugema seda raamatuhunnikut, mis raamatukogust õppejõudude soovil-käsul endale koju tassitud. Aga ei teagi kohe millest alustada.

See kaunis mõte, et täna Tallinnasse minna on nüüd samuti läbivaatamisel. Sest kummaline, et kui ma TLn-s olen, siis ei ole mingit isu Tartusse minna.Kui ma Tartus veidi olen olnud, siis on isu esimesel võimalusel koju sõita, aga natuke kauem olles, siis läheb kergemaks, ei olegi midagi viga. Oluline tähelepanek on ka see, et siis läheb tuju siin kurvaks ja igavus tükib peale, kui kooli ei ole ning ühtegi aeganõudvat ja sisutihedat alternatiivi ka ei leia. Liiga suur hulk vabadust on pisikese Tartu jaoks liiast. Samas on ju üldiselt teada, et logelemine on väga väsitav tegevus.

Ma ootan põnevusega, mis tänane toob...

Sõbrapäev

Nii ma vaevlen nüüd siis dilemma ees, kas pakkida kiirest kiiresti asjad kokku ja sammuda Aurasse vette sulistama või mitte. Et trenni tahaks teha ju aga peale ujumist on alati selline eriti soe ja pehme ja unine tunne, et kui ma õhtul plaanisin minna uurima, kuidas meil kursuseõhtu Suudlevates Tudengites läheb, siis ma küll seda vist ei jõua. Samas need lõunaks söödud pelmeenid on siiani kusagil...ees. Ma oleks hea meelega sinna Anne noortekeskusesse funk-i läinud kogema, aga neil on puhkus, sest tudengitel on kiire. Mis kiire? Elu on alati kiire....grr. Igatahes tuleb sellega siis pühapäevani oodata.( Ja see tähendaks siis seda, et ma ei lähe nädalalõpuks Tallinna....ja bassin oma 3 päeva õndsas vaakumis nimega Tartu).

Hm...minna sinna vesiaeroobikasse või mitte..hm.

Selles suhtes on küll kummaline, et absoluutselt pole mingit sõbrapäeva tunnet. Varematel aastatel( nooruses....oh), oli ikka nii, et toimus suurem kaartide vahetamine ja shokolaadid ja kogu trall. Nüüd ma ei teakski, et sõbrapäev on, kui ma neid väga armsaid kaarte poleks saanud( aitäh Rahel ja Mummi)ja ilusat küünalt ning mõnda hädist- head sõbrapäeva- kuulnud. Aga ma ei tea, kas ma puudust tunnengi
Kõik olulised on ju Tallinna avarustes ekslemas. Ja siis on veel see, kelle nime me ei nimeta ja kes on Tartus,...ja suudab mind päevast päeva uuesti ja uuesti vapustada. Ma usun, et see on õige sõna.

Aga juba õhtu eel võib tõdeda, et oli kordaläinud päev.( Retoorika loeng oli väga huvitav ja lõbus ja tekitas sellise positiivse oleku)...kuigi loomulikult jääb mulle veel terve õhtu, et oma tuju ja meel totaalselt ära rikkuda. Eilset ööd ei taha meenutadagi.

Aga täna on uus päev...ja homme ja ülehomme...

Igatahes..ma vist siiski otsin selle trikoo välja.
Oi ei..juba muutus plaanides, hoopis Keemiaringi tudengifilme vaatama. See päris hea alternatiiv.

Peale 3. pakki kummikomme

On selline tunne, et....aaah....võiks paar ringi ümber maakera joosta, siis veel paar ringi ja..ikka veel oleks energiat üle. Muidu poleks ju vigagi..aga kuna kell juba südaööle läheneb...siis uneaeg hakkab kannatama. Kümnest 12-ni pidi väga hea uni olema, et see juba läinud siis.Mingi ime läbi on terve õhtu kadunud. See algne hea plaan kontakttantsu minna uudistama läks õige ammu kaotsi ja peale teatavat kogust brokkolisuppi läks kuidagi kõik ülejäänu ka.

Esimene koolipäev üle mingit kuud aja oli paras värskendav äratus ikka. Mõnes mõttes on kenakesti hea tunne taas koolis olla, tunne,et ehk kui ma neis loenguis olen ja....saab targemaks ka.Et,...ehk kui ma loenguis olen ma võin endale põhjendada seda kui otstarbekalt sisustatud aega tuleviku heaks. Ja tegelikult on päris huvitav ka.

Prantsuse keel oli ikka eriliselt tore, sest kolmest aastast õpitust ei tulnud mul esimese hetkega ühtegi omadussõna meelde enda kirjeldamiseks. Õigemini ei tulnud mul õhtegi sõna meelde, nagu kuu pealt oleks kukkunud. Aga no...tunni lõpuks läks selgemaks siiski. Natuke ikka meenus, mis see prantsuse keel on.


Vicious Love....

Voila

Tagasi Eesti külmal ja valgel pinnal

Õigele puhkepäevale kohaselt olen terve hommiku niisama käest lasknud ja voodis logeledes ajalehti lugenud. Kui teistel hommikutel on alati piisavalt kiire (kuigi ma tunnistan, et ma ise ka ei mõista, kuhu või miks), et ajalehed kiirelt läbi sirvida, olulisemad artiklid, pealkirjad ja läbi, siis ainult laupäeviti on mul aega terved lehed läbi lugeda. Kuigi praegu kooli ju pole, tööl ma ka ei käi ning üleüldse pole mingeid siduvaid kohustusi, siis kuidagi on selline tunne, et kiire on ikka. -Võta aega elada-...ma mäletan, et kunagi kingiti mulle jõuludeks selline väga ilus aforismiraamat ja kuigi mulle üldiselt ei meeldi aforisme lugeda, sest see kõik on mulle sellise kleepiva mulje jätnud, siis see raamat on küll vist igaveseks minuga. Ma tean enamusi aforisme sealt peast, ning mingil hetkel tulevad nad meelde.

" Ära rutta, ära muretse. Viibid siin vaid põgusaks külastuseks. Peatu siis ometi ja nuusuta lilli"
(Kuna ma nimedel suurt tähelepanu ei pööranud, siis ma autorit kahjuks peast ei mäleta.)

Aga kas pole siis nii. Iga kord, kui see mulle jälle meenub, toimib see täielikult. Ma suudan mõningat aega nautida hommikusööki hommikusöögi pärast ja rahulikult võtta aega riietumiseks ja lihtsalt imetleda lume langemist. Aga jep,..siis..tuleb reaalsus hooga peale ja on kõik nii nagu ennem. Aga arvatavasti nii peabki olema. Või..no...ma ei kurda.

Home, sweet home

No nii ja olengi tagasi Tallinna müüride vahel.
Ilm oli super, selline õige talv- külm ja selge ja päikseline.
Käisin kiirelt ka merd vaatamas, et kas teine veel loksub kenasti. Kõik oli korras.
Jalutasin kodust linna,mis tegi siis kena 13 km. Tassisin isegi kolaka fotoka kaasa, et natukenegi seda ilusat jaanuari talletada, aga nagu alati ( kui mina kaamera kuhugi kaasa võtan), olid sellel patareid kohe kohe tühjaks saamas..nõnda , et suurt midagi klõpsida ei jõudnudki.
Hea oli...ja uskumatult kiirelt kadus päev. Ja ma veel mõtlesin,..et kuidas ma selle kogu vaba aja ära kasutan. Pooled asjad, mis tänaseks kavas olid jäidki tegemata. Homme ka päev.
TTÜ uue ühika nägin ära. Huvitav on...näha kuidas teised inimesed elavad. Ma tean, et mul on väga halb komme liiga palju küsida, aga mul lihtsalt tekib nii palju küsimusi. Kogu aeg. Isegi pisidetailid on põnevad. Mitte, et see uudishimu selle järele, kuidas inimesed elavad ja mida nad teevad, oleks tingitud sellest, et ma oma nina igale poole tahan toppida, lihtsalt ma tean ju ainult seda kuidas mina elan. Ehk on kellegil mõni parem strateegia. Ahmida kõike. Uurida kõiki. Sõltumata siis subjektist.

Njaaa...ehk polegi see Slovakkia nii kaugel....ja tulebki lauda otsima hakata. :)

Baila....
Let this party never end...

Kui hommikuni on loetud tunnid

Nüüd, kohe ja igavest.

Homsest on kõik teisiti. Totaalselt muutunud. Minust on saanud parem inimene. Päike paistab heledamalt. Inimesed on ilusad ja head ning maailmas valitseb rahu.

Ma tahan, et keegi mind kuskil ootaks.

Jaa, rohkem inimesi sureb ilmas tõesti armastuse puudusesse kui nälga.
See, kelle nime me ei nimeta.

Ma tunnen alles nüüd, kui suur tähtsus võib olla ühel sõnal. Vähem kui sõna. Üks pilk, üks mõte, üks hetk. Ning absoluutselt kõik on teisiti. See ei ole ei hea ega halb, sest on asju mis on üheaegselt nii head kui halvad ja rohkemgi.

Mille nimel tõused Sina hommikul voodist ülesse?
Mille nimel tõusen mina?
Millest( või kellest) mõtled ennem uinumist. See viimane hetk.

Aitäh. Aitäh. Aitäh

LUMI

Lumi. Ja rohkem kui 10 cm-ne triip asfaldil. Ma pean kiiresti rõõmu tundma, sest kes teab, kui kauaks seekord. Jääks nüüd lumi maha, siis saaks ehk Kuutsekal ja Otepäälgi käia ning nautida seda Tartu läheduse hüve, millest ma eelnevalt unistasin, kuid kordagi kasutada pole saanud. Muidugi on erililiselt halb see variant, kui nüüd Slovakkiasse ka mõnus lumi maha sajab. Siis me võime Sandriga mõlemad endal juukseid peast kiskuda ja needa ennast maapõhja, et me viimasel hetkel loobusime minekust. Sest mõelda, et oma pool aastat ette oli juttu mõnusatest valgetest nõlvadest, kust alla voogata. Värske kohev lumi hommikul, päike, mõni miinuskraad, üksikud kristalsed lumehelbed helkimas õhust vastu,..oeh.
Et ehk ei tulekski nii palju asju ette mõelda ja planeerida. Spontaanselt ja kohe.Liiga palju kujutleda ja fantaseerida, siis tundub reaalsus tihtilugu mõneti lahjem...

Väga vaikne on. Ainult läpakas kohiseb, mitte ühtegi muud heli. Pühapäev. Lihtsalt nii mõnus oleks kui voodisse saabuks praegu krõbedalt kõpsetatud pannkoogid, kondentspiimaga ja küpsetatud banaanidega ja vanilje jäätisega. Nämm...

Peab vist siiski õue minema, ennast lumme pikali viskama ning lihtsalt mattuma, kuniks väga märg ei hakka.

Ollalllaallaaaa

Kell on 10 hommikul. Absoluutselt teine tunne on päeval, kui varakult ülesse ärgata, või üldse mitte magama minna. Et mis siis nüüd??! Ühika nelja halli seina vahel võib totaalselt niru jaanuarihommik kogemata veel hallim tunduda... Kui üks eesmärk sai täidetud ja uut veel ei ole, siis mida vahepeal teha ? Tallinnas ei teki mul kunagi selliseid..aga nüüd..hetki. Muidugi võib naabermaja elanike hommikusi tegemisi siis passida ja unustada, et ma veel ei olegi 80.-ne.

Üldse meeldib mulle Tartus öö rohkem, rohkem kui päev. Valguses on kõik kuidagi liiga Tartu. Eriti sellise ilmaga. Tänavad on siin enamasti tühjad( vale aeg jalutamisek järelikult), jõulutuled põlevad täies hiilguses ka jaanuari keskel ja ei ole ei metsa ega merd. Merest tunnen eriti puudust.Väga.
Võib olla, et ma ei tea veel õigeid "kõndimise kohti" siin , aga kui ma mõtlen värsket õhku hingata ja veidike ringi kõndida, tulevad need jalutusringid hirmus napid.

Aim-Cold Water Music. ( Ma ei mõista, miks keegi minuga vaimustust ei jaga?!)

No ja vihm ka nüüd...great. Pole halba ilma, on vaid halb riietus. Pole halba ilma, on vaid halb riietus...pole halba ilma, on vaid halb riietus....( ja kui seda väga palju öelda, siis ehk hakkab nii tunduma ka).

Kui ma veel ühe minuti siin aega suretan siis, ma pean efektiivsemaid karistusmeetodeid otsima.

Kesköö

Nii kas siis tänu Valmarile, või tglt jah.. tänu sinule Valmar ma hakkasin lihtsalt oma enda konto kasutajanime ja paroole meelde tuletama ja peale 15. minutit muutus see juba kinnisideeks. Ning kui lõpuks saigi sisse logitud, siis haaras see mõnus algusetuhin, mis alati tuleb , kui sa mõne uue laheda vidina avastad. Nii ja mina, kes alles 40 minutit tagasi mõlgutas mõtteid selle üle, et mis mõttega inimesed oma blogisid netti ülesse riputavad, et kirjutagu enesele, et milleks vaja ruumi veel igasuguse sõnatulvaga täita, keda see ikka huvitab mida ma hommikuks sõin,....teeb hetkel täpselt sama. Küll on muutlik see meel. Njaa...aga samas ma usun, et see on hetkel suhteliselt talutav majandusteooriast viilimise vahend. Jätab sellise rahuliku tunde, et päris niisama ma ei logele. Ma kirjutan sellest, kuidas ma aega mööda lennutan.