Spinning away (Sugar Ray)

Lihtsalt sõnuseletamatult ilus talvehommik. Päike peegeldumas vastasmaja akendelt, helesinine taevas, lumi, hingeaur... Sellise hommiku nimel tasub ärgata( ka kell 8).

Tunne on paremast parem. Õnnelik. Lihtsalt, kõige üle. Selline ülim särav ja armastust täis tunne, ilma ühegi kindla suunata. See vabaduse tunne. Kõiksuse. Et ma tahan nautida just seda sekundit...

Eile käisin Genialistide klubis Tõnis Mäge ja Oleg Pissarenkot kuulamas, saatjaks Reigo Ahven trummidel(väga kuuum). Väljas oli küll jäätavalt külm ning hingatagi oli raske ning tee sinna tundus igavikuline, kuid kuuma teetassiga seal pehmetel patjadel istuda oli lausa lummav. Väga hea kontsert oli. 100 % eilsesse meeleollu. Võluv. Aega ajalt on vaja kuulata elavat muusikat, hingest tulevad muusikat. Seal istudes, ei saagi enam mingi hetk aru, kas sa oled täielikult keskendunud muusikale või hõljud kuskil mujal. Millegi pärast sellised esinemised, selline muusika ja atmosfäär paneb mind oma elu pidevalt ümber hindama. Võimaldab astuda argipäevast välja ja vaadata siis kõrvaltvaataja pilguga asjad üle. Ehk siis, aeg minu enese jaoks. Terve õhtu sai peale sedagi ringi hõljuda.

Praegu, just nüüd ja täna...

Vaba reede

...peale nelja apelsini.
Hommikuterevisioon vaadatud-kuulatud, lehtede online väljaanded läbi sirvitud on hommik oma põhifunktsiooni täitnud. Ja saame ükskord üle sellest pronkssõdurist.

Nõnda nüüd siis tuleb, ei ,tuleb pole see sõna, sest midagi ei tule. Nüüd oleks vaja asuda lugema seda raamatuhunnikut, mis raamatukogust õppejõudude soovil-käsul endale koju tassitud. Aga ei teagi kohe millest alustada.

See kaunis mõte, et täna Tallinnasse minna on nüüd samuti läbivaatamisel. Sest kummaline, et kui ma TLn-s olen, siis ei ole mingit isu Tartusse minna.Kui ma Tartus veidi olen olnud, siis on isu esimesel võimalusel koju sõita, aga natuke kauem olles, siis läheb kergemaks, ei olegi midagi viga. Oluline tähelepanek on ka see, et siis läheb tuju siin kurvaks ja igavus tükib peale, kui kooli ei ole ning ühtegi aeganõudvat ja sisutihedat alternatiivi ka ei leia. Liiga suur hulk vabadust on pisikese Tartu jaoks liiast. Samas on ju üldiselt teada, et logelemine on väga väsitav tegevus.

Ma ootan põnevusega, mis tänane toob...

Sõbrapäev

Nii ma vaevlen nüüd siis dilemma ees, kas pakkida kiirest kiiresti asjad kokku ja sammuda Aurasse vette sulistama või mitte. Et trenni tahaks teha ju aga peale ujumist on alati selline eriti soe ja pehme ja unine tunne, et kui ma õhtul plaanisin minna uurima, kuidas meil kursuseõhtu Suudlevates Tudengites läheb, siis ma küll seda vist ei jõua. Samas need lõunaks söödud pelmeenid on siiani kusagil...ees. Ma oleks hea meelega sinna Anne noortekeskusesse funk-i läinud kogema, aga neil on puhkus, sest tudengitel on kiire. Mis kiire? Elu on alati kiire....grr. Igatahes tuleb sellega siis pühapäevani oodata.( Ja see tähendaks siis seda, et ma ei lähe nädalalõpuks Tallinna....ja bassin oma 3 päeva õndsas vaakumis nimega Tartu).

Hm...minna sinna vesiaeroobikasse või mitte..hm.

Selles suhtes on küll kummaline, et absoluutselt pole mingit sõbrapäeva tunnet. Varematel aastatel( nooruses....oh), oli ikka nii, et toimus suurem kaartide vahetamine ja shokolaadid ja kogu trall. Nüüd ma ei teakski, et sõbrapäev on, kui ma neid väga armsaid kaarte poleks saanud( aitäh Rahel ja Mummi)ja ilusat küünalt ning mõnda hädist- head sõbrapäeva- kuulnud. Aga ma ei tea, kas ma puudust tunnengi
Kõik olulised on ju Tallinna avarustes ekslemas. Ja siis on veel see, kelle nime me ei nimeta ja kes on Tartus,...ja suudab mind päevast päeva uuesti ja uuesti vapustada. Ma usun, et see on õige sõna.

Aga juba õhtu eel võib tõdeda, et oli kordaläinud päev.( Retoorika loeng oli väga huvitav ja lõbus ja tekitas sellise positiivse oleku)...kuigi loomulikult jääb mulle veel terve õhtu, et oma tuju ja meel totaalselt ära rikkuda. Eilset ööd ei taha meenutadagi.

Aga täna on uus päev...ja homme ja ülehomme...

Igatahes..ma vist siiski otsin selle trikoo välja.
Oi ei..juba muutus plaanides, hoopis Keemiaringi tudengifilme vaatama. See päris hea alternatiiv.

Peale 3. pakki kummikomme

On selline tunne, et....aaah....võiks paar ringi ümber maakera joosta, siis veel paar ringi ja..ikka veel oleks energiat üle. Muidu poleks ju vigagi..aga kuna kell juba südaööle läheneb...siis uneaeg hakkab kannatama. Kümnest 12-ni pidi väga hea uni olema, et see juba läinud siis.Mingi ime läbi on terve õhtu kadunud. See algne hea plaan kontakttantsu minna uudistama läks õige ammu kaotsi ja peale teatavat kogust brokkolisuppi läks kuidagi kõik ülejäänu ka.

Esimene koolipäev üle mingit kuud aja oli paras värskendav äratus ikka. Mõnes mõttes on kenakesti hea tunne taas koolis olla, tunne,et ehk kui ma neis loenguis olen ja....saab targemaks ka.Et,...ehk kui ma loenguis olen ma võin endale põhjendada seda kui otstarbekalt sisustatud aega tuleviku heaks. Ja tegelikult on päris huvitav ka.

Prantsuse keel oli ikka eriliselt tore, sest kolmest aastast õpitust ei tulnud mul esimese hetkega ühtegi omadussõna meelde enda kirjeldamiseks. Õigemini ei tulnud mul õhtegi sõna meelde, nagu kuu pealt oleks kukkunud. Aga no...tunni lõpuks läks selgemaks siiski. Natuke ikka meenus, mis see prantsuse keel on.


Vicious Love....

Voila

Tagasi Eesti külmal ja valgel pinnal

Õigele puhkepäevale kohaselt olen terve hommiku niisama käest lasknud ja voodis logeledes ajalehti lugenud. Kui teistel hommikutel on alati piisavalt kiire (kuigi ma tunnistan, et ma ise ka ei mõista, kuhu või miks), et ajalehed kiirelt läbi sirvida, olulisemad artiklid, pealkirjad ja läbi, siis ainult laupäeviti on mul aega terved lehed läbi lugeda. Kuigi praegu kooli ju pole, tööl ma ka ei käi ning üleüldse pole mingeid siduvaid kohustusi, siis kuidagi on selline tunne, et kiire on ikka. -Võta aega elada-...ma mäletan, et kunagi kingiti mulle jõuludeks selline väga ilus aforismiraamat ja kuigi mulle üldiselt ei meeldi aforisme lugeda, sest see kõik on mulle sellise kleepiva mulje jätnud, siis see raamat on küll vist igaveseks minuga. Ma tean enamusi aforisme sealt peast, ning mingil hetkel tulevad nad meelde.

" Ära rutta, ära muretse. Viibid siin vaid põgusaks külastuseks. Peatu siis ometi ja nuusuta lilli"
(Kuna ma nimedel suurt tähelepanu ei pööranud, siis ma autorit kahjuks peast ei mäleta.)

Aga kas pole siis nii. Iga kord, kui see mulle jälle meenub, toimib see täielikult. Ma suudan mõningat aega nautida hommikusööki hommikusöögi pärast ja rahulikult võtta aega riietumiseks ja lihtsalt imetleda lume langemist. Aga jep,..siis..tuleb reaalsus hooga peale ja on kõik nii nagu ennem. Aga arvatavasti nii peabki olema. Või..no...ma ei kurda.