05.08 Canepa

Keskpäevaselt kuumav päike Canepa rannas. Ma vähemalt arvan, et see on Canepa. Tuleb tunnistada, et senini on elu mied väga kenasti kohelnud ning isegi uskumatult palju on vedanud. Kui me Genovas hommikul ärkasime, et kell 8 laupäeva hommikul rongijaama leida, sattusime ühe ülisõbraliku härrasmehe juurde, kes meile kaarte ja vaatamisväärsuste brošüüre otsis. Itaalia-prantsuse keele segust sain aru, et ta pakub, et viib meid ise autoga rongijaame. Lahe. Nagu itaallane ikka oli ta päris jutukas ning nii palju kui mul vigasest prantsuse keelest õnnestus aru saada oli see, et kusagil 50 km kaugusel on hästi ilus koht. Me ei saanud aru, miks ta meile sellest rääkis aga ok...me noogutasime ja naeratasime. Linnas viipas ta rongijaama poole ja sõitis edasi. Kuna meesterahvas ei tundunud sarimõrtsukas ja meil nagunii mingit kindlat plaani polnud, siis järgisime oma motot - eks näis.

Sõitsime siis ja sõitsime ja....jõudsime mägikülakesse Casanova. Paratamatult pani linna nimi natukene muigama, arvestades, kuidas me sinna sattusime. siis sai sõidu eesmärk ka veidi selgemaks - tuli välja et meie autojuht on insener ja tal oli vaja ehitatavat hoonetekompleksi vataama tulla. Leppisime kokku, et kohtume 2 tunni pärast auto juures.
Otsustasime siis Nelega mäkke ronima hakata. Või kui päris aus olla, oli see minu hull mõte. Mis siis et väljas 35 kraadi ja mägi ei tundunud kodumaa künka sarnane. Tippu me muidugi ei jõudnud, aga korralik trenn sai tehtud küll.

Meie autojuht(nime me ei küsinudki vist) tuli tagasi ühe arhitektist kolleegiga. Meid viidi korralikku lõunat sööma, ühes eelroa, põhiroa ja kogu värgiga. Mäites imehea. peale seda siis väike ümbruskonna ekskursioon. Seejärel viis meie võõrutaja meid mägimajakesse Monte Brunos, kus ta meile omatehtud salaamit pakkus. Mis teha, et kõht väga täis oli ja salaami mu lemmik pole....viisakusest tuli proovida. Kaasa anti ka kahjuks üks. Käisime tõesti hingemavalt ilusates kohtades. Kuna eelmine öö oli suhteliselt lühikeseks jäänud vajusid autos silmad aga märkamatult kinni.

Arusaamatult olimegi korra ühes pisikeses mägikülas. Meie võõrustaja andis meile oma kolmakordse maja võtmed ja ütles et me võime siin magada ja süüa, ise pidi ta Genovasse tagasi minema. WOW.
Magasimegi siis lõunaund ja sõime õhtust.... ja õhtul oi ...õhtul oli fiesta. Just selline päris õige. Lähedalolevatest küladest olid inimesed kokku tulnud tänavatele. toimus eeslite võiduajamine, laat ning loomulikult disko. Kuumade ida-eurooplastena vaalutasime me Nelega loomulikult tantsuplatsi. tantsisime päris mitu head tundi.

Loomulikult saime päris mitu austajat.

Põhimõtteliselt mulle aga eriti itaalia mehed ei meeldi, nii et suht s*tt lugu. Nele kohta sama öelda ja saa.
Mina jõudsin siis kell 4 magama, Nele tuli kuskil 6 aegu.

03.08 Genova

Päikeseloojang Genova rannas. Kristallselgelt helesinine meri loksub vastu kaljunukke. Taamalt paistavad mäed, kuhu taga minuteid tagasi ka päike loojus, jättes taeva oranžikalt kumama. Punane vein, mida läbi õnne kohalikust baarist sai ostetud(kell 8 on kõik kohad ju kinni) ning sildi valmistamine- dove posso dormire?

Tänu õnnele, et me üldse eluga muidugi siia jõudsime. Autogrillist, kuhu meelad prantsuse rekkamehed meid viisid ning kus me Nelega tülpinud nägudega istusime ja jõudu kogusime, et minna endale küüti paluma, tuli meie juurde temperamentne itaallane, kes arvatavasti meid auto peale kutsus. raske oli aru saada, sest peale itaalia keele ta millestki aru ei saanud. Genova?Are You going to Genova? Põhimõtteliselt selgus peale 10 minutit et mees tõesti läheb sinna suunda. Me arvasime, et meil suht vedas, et küüt ise meie juurde tuli. Aga no....esiteks kartsin ma tõsiselt oma trummikilede pärast. Mulle meeldib ka vali muusika, aga et nii vali - see tegi lausa haiget. Samas oli see parem, kui pidev jutuvada itaalia keeles, sest nagu ma veidi mõistsin, soovis ta, et me talle vastaksime ka. Aga itaalias ongi suhteliselt tavaline see, et juht õlut rüüpab, mägiteedel kord 130 km/h ja siis äkitselt 30 km/h pidurdab, et hoogsalt kätega vehkides midagi seletada. Pea aegu teelt välja sõidab ja keset kurvi mägedes aotu kinni peatab ja nõuab pildi tegemist.

See on meie teine päev ning teine autojuht, kes suhteliselt purjus peaga sõidab. Meie host Milaanos Jacopo, oli igati tore ja lahke ja viis meid imehead pizzat sööma, aga võib olla olen mina paranoiline aga 3 õlut ning pits limonchellot ja siis veel kokteil - siiski autojuhile ei sobi. Aga mulle muidu Milaano meeldis. Kohatsime kohe kaht eesti tüdrukut, kes meid väidetavalt Milaano kõige lahedamasse baari kutsusid. Oli küll suhteliselt äge. Öösel mängisime Jacopo juures tema ja tema sõbraga kuni varahommikuni nintendot. Nele eelistas küll tukastada. Ma saan temast täiesti aru :)