Päikeseloojang Genova rannas. Kristallselgelt helesinine meri loksub vastu kaljunukke. Taamalt paistavad mäed, kuhu taga minuteid tagasi ka päike loojus, jättes taeva oranžikalt kumama. Punane vein, mida läbi õnne kohalikust baarist sai ostetud(kell 8 on kõik kohad ju kinni) ning sildi valmistamine- dove posso dormire?
Tänu õnnele, et me üldse eluga muidugi siia jõudsime. Autogrillist, kuhu meelad prantsuse rekkamehed meid viisid ning kus me Nelega tülpinud nägudega istusime ja jõudu kogusime, et minna endale küüti paluma, tuli meie juurde temperamentne itaallane, kes arvatavasti meid auto peale kutsus. raske oli aru saada, sest peale itaalia keele ta millestki aru ei saanud. Genova?Are You going to Genova? Põhimõtteliselt selgus peale 10 minutit et mees tõesti läheb sinna suunda. Me arvasime, et meil suht vedas, et küüt ise meie juurde tuli. Aga no....esiteks kartsin ma tõsiselt oma trummikilede pärast. Mulle meeldib ka vali muusika, aga et nii vali - see tegi lausa haiget. Samas oli see parem, kui pidev jutuvada itaalia keeles, sest nagu ma veidi mõistsin, soovis ta, et me talle vastaksime ka. Aga itaalias ongi suhteliselt tavaline see, et juht õlut rüüpab, mägiteedel kord 130 km/h ja siis äkitselt 30 km/h pidurdab, et hoogsalt kätega vehkides midagi seletada. Pea aegu teelt välja sõidab ja keset kurvi mägedes aotu kinni peatab ja nõuab pildi tegemist.
See on meie teine päev ning teine autojuht, kes suhteliselt purjus peaga sõidab. Meie host Milaanos Jacopo, oli igati tore ja lahke ja viis meid imehead pizzat sööma, aga võib olla olen mina paranoiline aga 3 õlut ning pits limonchellot ja siis veel kokteil - siiski autojuhile ei sobi. Aga mulle muidu Milaano meeldis. Kohatsime kohe kaht eesti tüdrukut, kes meid väidetavalt Milaano kõige lahedamasse baari kutsusid. Oli küll suhteliselt äge. Öösel mängisime Jacopo juures tema ja tema sõbraga kuni varahommikuni nintendot. Nele eelistas küll tukastada. Ma saan temast täiesti aru :)
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar