2009 nüüd

Kolmapäev

Ma ei tea kuhu minna või mida tunda. Ma ei arvanud kunagi, et asi jõuabki ühel külmal jaanuaripäeval selleni. Lahkumiseni. Asjad on pakitud. Õigupoolest kuhjasin ma kõik oma riided voodile kokku ning heitsin siis sellele ebamäärasele hunnikule kriitilise pilgu. Uskumata, et suur osa neist asjadest on pea kandmata ning lihtsalt ripuvad kuskil kapi taganurgas. Võtsin aluspesu ja sokke, mõne paksu kampsuni külmade ilmade jaoks ning oma kõige ilusamad kleidid ilus olemise jaoks. Surusin kõik selle võimalikult väikeseks kotti kokku. Pesin põrandad ära ning panin isegi maitseainetopsid riiulil lõpuks korralikult ritta. Põhimõtteliselt on kõik siin nüüd nii korras nagu siin ei elakski kedagi. Pigem nagu mudelkodu, mida võiks maketina näiteks mõne teatrietenduse juures kasutada. Vaikne on ka. Naabreid pole arvatavasti kodus, sest alt korruselt ei kosta tavapärast vene muusikat ning ka kõrvalkorter puhkab laste mürgeldamisest.

Ma pole kunagi mõelnud sellele, et kas lennujaamas saaks ka lennupiletit osta samal põhimõttel nagu näiteks bussis, et lihtsalt lähed kohale ja ostad. Arvatavasti vist ikka saab,..kõike saab kui piisavalt raha on. Loomulikult tahaks sõita kuhugi kus on soe ning igavesti päikseline, aga samas sellise rahalise väljamineku juures peaksin ma eriti kiiresti ennast seal sisse seatud saama. Euroopa tähendab aga mitmekordselt suuremaid elamiskulusid kui Aasia näiteks. Seal oleks uus algus ka hoopis teist masti. Jah, Euroopast peaks igaks juhuks ikka välja saama.

Ma usun saatusesse. Mõned asjad on määratud minema teatud rada mööda. Ma tahan uskuda, et see, mis oli, oli ka kusagilt kõrgemalt poolt ära otsustatud. Reaalsuses oli see vaid ju vormistamise küsimus. Loomulikult ma kujutasin seda mitmeid öid ette. Üritasin mõelda täpselt, et mida mina tunnen ja mida tema tunneb, kuidas ma kõigeks valmistun ja kõik muu. Võib olla seepärast ei tundunudki see reaalsus nii reaalne kui ma arvasin või kartsin. Pigem nagu mõni film, et sa saad küll aru, mis tegelastega juhtub ja see kõik on otseloomulikult traagiline, aga siiski nii kauge ning kui lõputiitrid jooksma hakkavad, siis panakse tuled põlema ja kõik naasevad oma elude juurde. Päris mitmes mõttes on see samasugune tunne. Ma pean ennast ikka samaks inimeseks. Ja tegelikult ei olegi midagi muutunud, minus vähemalt mitte. Vaba tunne on.

Ma olen alati tahtnud teha midagi tähendusrikast. See ürgne soov leida oma elule mõte. Mitte et ma ennast ei väärtustaks või arvaks, et ülejäänud inimesed eriti olulisi asju teevad, vaid lihtsalt, et endal ei oleks piinlik elada. Ning mul on tunne, et see oli tähendusrikas. Võib olla ei ole tähendusrikas õige sõna, sest see kõlab liialt uhkustavalt. Õigem oleks vist julgus. Jah, et mul oli julgust ning see on oluline, sest kõik need väikekodanlased minu ümber - neil ei ole seda.

Ma ei taha näida paranolisena, aga lõpuks ometi on mu hing rahul. Ma tean, et keegi ei mõistaks mind. Meie praegune ühiskond on selline ning sinna pole midagi parata. Inimesed elavad reeglite järgi, mis on neile ette kirjutatud ja on rahul sellega. Aga jumal nendega. Teised ei olegi olulised. Eriti veel nüüd.

Väljas läheb juba hämaramaks ning naabermajas pannakse tulesid põlema. Tavalised inimesed tulevad oma tavalistesse kodudesse ja teevad oma tavalisi asju. Ma pean vist kiirustama, sest seda ööd ma siin majas enam veeta ei taha. Liiga palju tuhjasid pävasid on alanud siit toast. Liiga palju lämmatavaid hetki on mind öösiti äratanud. Pealegi meenutab see mulle liialt teda. Ning praegu ei ole kindlasti tarvis meenutama hakata. Nüüd on aeg tunda rõõmu.Jah, lõpuks ometi saan ma õnnelik olla. Ma kujutan juba ette, kuidas ma lenukis istun ning kogu selle näruse linnaga hüvasti jätan. Sülitada tahaks kõige selle peale. Neetud koht ühes neetud inimestega, kus ei olegi võimalik õnnelik olla.

Õigupoolest läks vaja ainult ühte vannitäit vett. Mul poleks olnud tarvis isegi tervet vanni täis lasta, piisanuks ka poolest. Aga mulle meeldib kuulda vanni voolava vee häält. See tuletab meelde häid hetki lapsepõlvest kui vanaema juures sai rahulikult vannivahuses vees logeletud. Siis oli kõik hästi. Panin mängima oma lemmikplaadi, Michael Buble -It´s time. Tõesti oli viimane aeg.

Natali lälises oma voodis nagu ikka. Pidavalt oli sellel tüdrukul mingi häda. Ma ei taha mõeldagi, milliseid peavalusid see mulle põhjustas. Roland arvas alati, et ma peaksin temaga kannatlikum olema, aga samas ei pidanud tema öid läbi üleval ka istuma. Sai rahulikult magada, hommikul ära tööle minna ning mina jäin selle titega üksi koju. Ma arvan, et oma kolme kuuga hakkasin ma teda aina enam vihkama. Ilmselgelt oli see siis põhjus ka Rolandi lahkumiseks. Mina ei tahaks ka endale mingit tigedat naist koju, kellel on järjepidevalt halb tuju. Seega ma ei süüdista teda.

Lühidalt öeldes oli tõesti asi äraütlemata lihtne. Ma tõstsin Natali vanni. Hoidsin teda vee alla nii kaua kuni ta enam ei siplenud ning oligi kõik. Ei mingit traagikat, pisaraid ega kisa. Buble saatel hoopis. Riided said ainult üleni märjaks, nõnda, et ma pidin jällegi kõik üle triikima. Mul ei tekkinud ka küsimust selles osas, et mida ma kunagise Nataliga edasi teen. Tänu taevale, et ma mõnda suurt prügikotti või vaipa ei pidanud trepist alla lohistama nagu mõni poolearune. Ma mähkisin ta mitme lina sisse ning panin suurde prügikotti. Peale tühjendasin kõikidest tubadest prügikastid ning üleüldse kogu prahi, mida ma korterist leidsin. Viskasin kõik selle veel ühe suure koti sisse ning viisin mõni tänav eemal asuvasse konteinerisse. Ok, võimalus on, et mõni prügikoll ta leiab, aga ma tõsiselt kahtlen kas nad ka politseisse helistama hakkavad. Nii pisikest last vaevalt, et keegi tuvastada ka suudaks. Aga mis sellest ikka, nagu öeldud on see minevik.

Ja lõpuks tuligi takso. Ma võiks ju nende kolme kotiga ka trammiga lennujaama sõita, aga trammikontingent tekitab minus alati kõhedust ning pealegi on väljas kõrgete kontsadega libe liikuda. Ma arvan, et rohkem ei olegi midagi.

ÖÖÖöööööö

Selline lugu,et olgugi,et ma üldiselt blogisid lugeda ei viitsi ( Rahel on siin erandiks) ja siiani pea aasta blogi pidamist tundub see mulle suhteliseltmõttetu, aga kuna ma pean end sisse logima, et Raheli blogi kommenteerida, siis mul tuli nagu meelde, et ma olen ise ka midagi siia kirjutanud. Ma tõsiselt loodan, et kellegil ei ole nii igav, et ta peaks seda siisn lugema. Piisab sellest, et mina kirjutan juba.

Öö on jah käes juba...

Aga kuna meil siin Eestis on juba kord nii, et enamuse ajast on öö, siis ma pean vaikselt harjutama ööpäevläbi magamist. Hetkel on nii, et peval tuleb välja, aga siis öösel läheb ikka aega magama jäämisega.
Jõudsin täna õhtul isegi 2 filmi ära vaadata. Kõigepealt PÖFF-i eelmise või üleeelmise aasta "5*2" ning siis " Loveing Annabelle". Mõlemad siis pehmed ja armastuse teemadel. Viimane siis kurb armastuslugu armastajatepaarist, kellest üks oli senaatori tütar ja ühtlasi internaatkooli kasvandik ning teine kena ja armas naisõpetaja. Oh, kui traagiline.

Aitab ka.

Kolmapäeva hommikul

Sisse harjutatult ärkan ma nüüd kell 9. Karin magab veel, seega sisse harjutatult ei saa ma muusikat vähemalt vol. 17-ga üürgama panna, vaid pean vaikselt mõtlema oma hommikul üle. Ilm on vähemlat päris kena, muisu vist voodist välja ei tulekski. Selline, et hea meelega sõidaks seenele. Karin tegi küll idee, et lähme kasvõi rongiga. Päris kena. Rongiliiklus on meil ka selline ju, et tule eile meile. Esmaspäev seeeest oli igatahes väga mõnus metsas. Seeni küll väga palju ei olnud. Ja Kristjan taipas poole pealt, et ta peab korpi valvesse tormama, aga vähemalt sain ma ühe pannitäie seeni oma suurepärase kokakunsti toel valmis ja söödud.

Prantsuse filmi vaatasin ka eile ETV-is öösel, mõeldes, et ma ikka nii vähe oskan rääkida. Ja kelle süü see on???

Carmina Buranat sai ka kuulatud. Peaks ikka tihedamini klassikat ka kuulama minema. Puhkavad meeled kõigist neist rhianna või timbalandi hittidest,..kasvõi natukeseks.

Dilemma, kas minna loengusse, kas hakata kohustuslikku kirjandust lugema või..hoopis minna ujuma.

05.08 Canepa

Keskpäevaselt kuumav päike Canepa rannas. Ma vähemalt arvan, et see on Canepa. Tuleb tunnistada, et senini on elu mied väga kenasti kohelnud ning isegi uskumatult palju on vedanud. Kui me Genovas hommikul ärkasime, et kell 8 laupäeva hommikul rongijaama leida, sattusime ühe ülisõbraliku härrasmehe juurde, kes meile kaarte ja vaatamisväärsuste brošüüre otsis. Itaalia-prantsuse keele segust sain aru, et ta pakub, et viib meid ise autoga rongijaame. Lahe. Nagu itaallane ikka oli ta päris jutukas ning nii palju kui mul vigasest prantsuse keelest õnnestus aru saada oli see, et kusagil 50 km kaugusel on hästi ilus koht. Me ei saanud aru, miks ta meile sellest rääkis aga ok...me noogutasime ja naeratasime. Linnas viipas ta rongijaama poole ja sõitis edasi. Kuna meesterahvas ei tundunud sarimõrtsukas ja meil nagunii mingit kindlat plaani polnud, siis järgisime oma motot - eks näis.

Sõitsime siis ja sõitsime ja....jõudsime mägikülakesse Casanova. Paratamatult pani linna nimi natukene muigama, arvestades, kuidas me sinna sattusime. siis sai sõidu eesmärk ka veidi selgemaks - tuli välja et meie autojuht on insener ja tal oli vaja ehitatavat hoonetekompleksi vataama tulla. Leppisime kokku, et kohtume 2 tunni pärast auto juures.
Otsustasime siis Nelega mäkke ronima hakata. Või kui päris aus olla, oli see minu hull mõte. Mis siis et väljas 35 kraadi ja mägi ei tundunud kodumaa künka sarnane. Tippu me muidugi ei jõudnud, aga korralik trenn sai tehtud küll.

Meie autojuht(nime me ei küsinudki vist) tuli tagasi ühe arhitektist kolleegiga. Meid viidi korralikku lõunat sööma, ühes eelroa, põhiroa ja kogu värgiga. Mäites imehea. peale seda siis väike ümbruskonna ekskursioon. Seejärel viis meie võõrutaja meid mägimajakesse Monte Brunos, kus ta meile omatehtud salaamit pakkus. Mis teha, et kõht väga täis oli ja salaami mu lemmik pole....viisakusest tuli proovida. Kaasa anti ka kahjuks üks. Käisime tõesti hingemavalt ilusates kohtades. Kuna eelmine öö oli suhteliselt lühikeseks jäänud vajusid autos silmad aga märkamatult kinni.

Arusaamatult olimegi korra ühes pisikeses mägikülas. Meie võõrustaja andis meile oma kolmakordse maja võtmed ja ütles et me võime siin magada ja süüa, ise pidi ta Genovasse tagasi minema. WOW.
Magasimegi siis lõunaund ja sõime õhtust.... ja õhtul oi ...õhtul oli fiesta. Just selline päris õige. Lähedalolevatest küladest olid inimesed kokku tulnud tänavatele. toimus eeslite võiduajamine, laat ning loomulikult disko. Kuumade ida-eurooplastena vaalutasime me Nelega loomulikult tantsuplatsi. tantsisime päris mitu head tundi.

Loomulikult saime päris mitu austajat.

Põhimõtteliselt mulle aga eriti itaalia mehed ei meeldi, nii et suht s*tt lugu. Nele kohta sama öelda ja saa.
Mina jõudsin siis kell 4 magama, Nele tuli kuskil 6 aegu.

03.08 Genova

Päikeseloojang Genova rannas. Kristallselgelt helesinine meri loksub vastu kaljunukke. Taamalt paistavad mäed, kuhu taga minuteid tagasi ka päike loojus, jättes taeva oranžikalt kumama. Punane vein, mida läbi õnne kohalikust baarist sai ostetud(kell 8 on kõik kohad ju kinni) ning sildi valmistamine- dove posso dormire?

Tänu õnnele, et me üldse eluga muidugi siia jõudsime. Autogrillist, kuhu meelad prantsuse rekkamehed meid viisid ning kus me Nelega tülpinud nägudega istusime ja jõudu kogusime, et minna endale küüti paluma, tuli meie juurde temperamentne itaallane, kes arvatavasti meid auto peale kutsus. raske oli aru saada, sest peale itaalia keele ta millestki aru ei saanud. Genova?Are You going to Genova? Põhimõtteliselt selgus peale 10 minutit et mees tõesti läheb sinna suunda. Me arvasime, et meil suht vedas, et küüt ise meie juurde tuli. Aga no....esiteks kartsin ma tõsiselt oma trummikilede pärast. Mulle meeldib ka vali muusika, aga et nii vali - see tegi lausa haiget. Samas oli see parem, kui pidev jutuvada itaalia keeles, sest nagu ma veidi mõistsin, soovis ta, et me talle vastaksime ka. Aga itaalias ongi suhteliselt tavaline see, et juht õlut rüüpab, mägiteedel kord 130 km/h ja siis äkitselt 30 km/h pidurdab, et hoogsalt kätega vehkides midagi seletada. Pea aegu teelt välja sõidab ja keset kurvi mägedes aotu kinni peatab ja nõuab pildi tegemist.

See on meie teine päev ning teine autojuht, kes suhteliselt purjus peaga sõidab. Meie host Milaanos Jacopo, oli igati tore ja lahke ja viis meid imehead pizzat sööma, aga võib olla olen mina paranoiline aga 3 õlut ning pits limonchellot ja siis veel kokteil - siiski autojuhile ei sobi. Aga mulle muidu Milaano meeldis. Kohatsime kohe kaht eesti tüdrukut, kes meid väidetavalt Milaano kõige lahedamasse baari kutsusid. Oli küll suhteliselt äge. Öösel mängisime Jacopo juures tema ja tema sõbraga kuni varahommikuni nintendot. Nele eelistas küll tukastada. Ma saan temast täiesti aru :)

Sõda

Siis kui korralikud inimesed kodus magavad, tulevad pulbitseva verega vandaalid tänavaile mässu korraldama. No eks ma ise ka jälgisin hirmunud pilgul neljapäeva ja reede õhtuseid eriuudiseid ning üritasin PM ja EPL online väljaannetega ennast kursis hoida. Kuigi peab tunnistama, et kui ma reede hommikul( või tglt keskpäeval ) ärkasin ,peale pikka pikka neljapäevast ööd, ennast teki sisse mähkisin,veepudel turgutuseks kõrvale haarasin, lasin vihmal akna taga sadada ja arvuti tööle lülitasin, et järgi uurida,kas Tallinn veel alles on, siis nii PM kui kas EPL-i netileheküljed olid ülekooramatud ja uuendamisel. Lülitasin siis raadio sisse, et ehk tuleb sealt uudiseid, aga peale diskotümpsu midagi ei kuulnud. Õnneks sattusin kohe aga ETV eriuudiste ja presidendi kõne peale. Siis pääses juba ka EPL-i lehele ja sai kiiresti infonälga ammendatud. Pani mõneks ajaks südame kiiremini põksuma küll. Inimesi on igasuguseid, sellest olen ma juba aru saanud. Aga,et meil neid pätte nõnda palju on, kes südame rahuga aknaid sisse peksavad ja kioske põlema pistavad, poleks arvanud. Kurb. Kui ma kuulsin, et Reaali akendesse oli pudeleid visatud, siis see tundus juba isiklik. Aga ega midagi teha ei ole, kui ikka veri vemmeldab ja mõistust ka antud ei ole, siis mässamiseks leiab alati põhjust. Nüüd pikad pühad ka käes, palju vaba aega tänavail ringi tolgendada. Kuigi, palju neist üldse töölkäijaid on. Kahju on sellest, et meil elab Eestis ometi ka täiesti normaalseid venelasi. Need matsid seal kesklinnas aga paratamatult tekitavad üleüldist viha venelaste vastu. Mis integratsioonist me siis räägime. Mul käis ka peast läbi mõte, et mis nad lärmavad siis,...mingu ära Venemaale siis. Ega keegi neid siin kinni ei hoia.

Õige tegu oli see ka, et alkoholi müügile keeld peale pandi. Muidugi me kavatsesime just lõunaks kana veinikastmes küpsetama hakata ja pidime juba punase veini järgi poodi minema, aga noh jah...

Tartus oli elu ikka palju rahulikum. Alkoholi külluses, tudengeid linn täis, päike paistis ja elu oli ilus. Tudengipäevad ja puha. Minu esimesed siis. Paadirallit ja Karsum-i oleks tahtnud näha küll oma silmaga ja live-is, aga kui Tallinn kutsus siis polnud midagi parata.

Ei teagi nüüd, tahaks õhtul Estoniasse kontserdile minna jazzi kuulama, aga ei julgekski sinna kesklinna jalga tõsta. Pärast on auto ümber keeratud ja põlema pistetud ja majaümbrus märatsevaid venelasi täis. Või eestlasi. Sest kui ma eile Tallinna saabusin ja kesklinna bussile kõmpisin, et koju sõita, juhtusin nägema siis ka eesti noorte kampa, kes lippu lehvitatades ja "Võitle Eesti" karjudes Tammsaare pargi poole marssisid. Jube oli küll - alaealised, punkarid, miniseelikutes neiukesed ja veel mõned kahtlased hulka. Need ongi siis need Eesti kaitsjad ?

Raadio 4...94,4

Mmm, ma ei mäletanudki enam kui hea on üksi kodus olla. Paar klaasikest veini ja...hakkabki märkamatult lähenema südaöö. Hetkel ei ole vist paremat kanalit, mida kuulata, kui Raadio 4. Mõnus kuuldemäng, taustaks tinisemas latin kitarr. Aru palju küll ei saa, kuid hetkel pole see ka kuigi oluline. Palju üldse kuulab raadiost seda juttu, mis tuleb?!
Google Earth pakub vaimalusi maailma tundma õppida ja plaanida mõnda järjekordset reisi. Olgugi,et mis raha eest. Järgmine nädal on rahaauk šveits ju niigi ootamas. Kuigi ma vaatasin, et juba Saksamaal olles,..et Prantsusmaa on seal samas ning...šveitsi minnes,..et Itaalia ja. Hea meelega rändaks mööda ilma ringi. Mingid tüütud kohustused hoiavad siin kinni. Raamid ja piirid, mis enda poolt loodud. Aga jah, parema tuleviku heaks. Mitte et midagi halvasti oleks, vastupidi, muidu ma ei mõlgutaks siin ju mõtteid, vaid lihtsalt võiks veel paremini olla. Nii palju on seda, mida teha tahaks, aga ühel või teisel põhjusel praegu kohe ei saa.


Enam poleks teisi ka nii väga vaja. Kui nooremana oli pidev soov teistega koos olla ja midagi teha, siis loomulikult siiani on hea, kuid ma olen mõistnud, et üksi...on hoopis midagi muud.
Ainult ise ja enda jaoks.

Sünnime üksi, sureme üksi...

Nii hea on praegu olla.