Sõbrapäev

Nii ma vaevlen nüüd siis dilemma ees, kas pakkida kiirest kiiresti asjad kokku ja sammuda Aurasse vette sulistama või mitte. Et trenni tahaks teha ju aga peale ujumist on alati selline eriti soe ja pehme ja unine tunne, et kui ma õhtul plaanisin minna uurima, kuidas meil kursuseõhtu Suudlevates Tudengites läheb, siis ma küll seda vist ei jõua. Samas need lõunaks söödud pelmeenid on siiani kusagil...ees. Ma oleks hea meelega sinna Anne noortekeskusesse funk-i läinud kogema, aga neil on puhkus, sest tudengitel on kiire. Mis kiire? Elu on alati kiire....grr. Igatahes tuleb sellega siis pühapäevani oodata.( Ja see tähendaks siis seda, et ma ei lähe nädalalõpuks Tallinna....ja bassin oma 3 päeva õndsas vaakumis nimega Tartu).

Hm...minna sinna vesiaeroobikasse või mitte..hm.

Selles suhtes on küll kummaline, et absoluutselt pole mingit sõbrapäeva tunnet. Varematel aastatel( nooruses....oh), oli ikka nii, et toimus suurem kaartide vahetamine ja shokolaadid ja kogu trall. Nüüd ma ei teakski, et sõbrapäev on, kui ma neid väga armsaid kaarte poleks saanud( aitäh Rahel ja Mummi)ja ilusat küünalt ning mõnda hädist- head sõbrapäeva- kuulnud. Aga ma ei tea, kas ma puudust tunnengi
Kõik olulised on ju Tallinna avarustes ekslemas. Ja siis on veel see, kelle nime me ei nimeta ja kes on Tartus,...ja suudab mind päevast päeva uuesti ja uuesti vapustada. Ma usun, et see on õige sõna.

Aga juba õhtu eel võib tõdeda, et oli kordaläinud päev.( Retoorika loeng oli väga huvitav ja lõbus ja tekitas sellise positiivse oleku)...kuigi loomulikult jääb mulle veel terve õhtu, et oma tuju ja meel totaalselt ära rikkuda. Eilset ööd ei taha meenutadagi.

Aga täna on uus päev...ja homme ja ülehomme...

Igatahes..ma vist siiski otsin selle trikoo välja.
Oi ei..juba muutus plaanides, hoopis Keemiaringi tudengifilme vaatama. See päris hea alternatiiv.