Õigele puhkepäevale kohaselt olen terve hommiku niisama käest lasknud ja voodis logeledes ajalehti lugenud. Kui teistel hommikutel on alati piisavalt kiire (kuigi ma tunnistan, et ma ise ka ei mõista, kuhu või miks), et ajalehed kiirelt läbi sirvida, olulisemad artiklid, pealkirjad ja läbi, siis ainult laupäeviti on mul aega terved lehed läbi lugeda. Kuigi praegu kooli ju pole, tööl ma ka ei käi ning üleüldse pole mingeid siduvaid kohustusi, siis kuidagi on selline tunne, et kiire on ikka. -Võta aega elada-...ma mäletan, et kunagi kingiti mulle jõuludeks selline väga ilus aforismiraamat ja kuigi mulle üldiselt ei meeldi aforisme lugeda, sest see kõik on mulle sellise kleepiva mulje jätnud, siis see raamat on küll vist igaveseks minuga. Ma tean enamusi aforisme sealt peast, ning mingil hetkel tulevad nad meelde.
" Ära rutta, ära muretse. Viibid siin vaid põgusaks külastuseks. Peatu siis ometi ja nuusuta lilli"
(Kuna ma nimedel suurt tähelepanu ei pööranud, siis ma autorit kahjuks peast ei mäleta.)
Aga kas pole siis nii. Iga kord, kui see mulle jälle meenub, toimib see täielikult. Ma suudan mõningat aega nautida hommikusööki hommikusöögi pärast ja rahulikult võtta aega riietumiseks ja lihtsalt imetleda lume langemist. Aga jep,..siis..tuleb reaalsus hooga peale ja on kõik nii nagu ennem. Aga arvatavasti nii peabki olema. Või..no...ma ei kurda.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
Loe kogu blogi, paris hea
Postita kommentaar