Päike paistab.
Laupäevasest lõunatunnist ei saa lihtsalt aega tarretavamat hetke olla.
Ei edasi ega tagasi.
Lihtsalt vaataks muru kasvamist ning õhu liikumist. Oodates , et järsku juhutub midagi huvitavat, nii et ise selleks midagi tegema ei pea.
Nii puhanud, et see on lausa väsitav. Kuigi oma mäletamist mööda pole ma kunagi logelemist ja voodis lesimist eriliseks puhkuseks pidanud. Ja teha oleks vaja ju nii mitmeid asju, selleks tuleks aga leida see sekund kui ma viitsin ennast liigutama hakata.Ja mida aeg edasi, seda kaugemale see hetk vist liigub.
Take a walk with me in the sunshine...
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar